Vanad sordid

Vanu eesti sorte viljeletakse üha vähem ja kohalik turg on üleujutatud välismaa seemnetega. Nüüd on õige aeg mõelda mida on oma aias mis on põline ja hea ning kanda hoolt selle teadlikku säilitamise eest.

Taluaedadest leiab veel rohkesti vanu talulilli, viljapuid- ja marjapõõsaid. Nad on väga püsivad, ei vaja eriti hooldamist ja õitsevad ilusasti. Põlised sordid on kujunenud inimese ja kohaliku looduse koostöös ja on hästi kohastunud kohaliku kliimaga. Neid on lihtne paljundada ja nende sordisisene mitmekesisus on suur.Põlissorte tuleb alati käsitleda ka kui kultuuriväärtust. Esialgu tuleks neid säilitada, mitte aretada. Oluline on säilitada põlissortide omal ajal inimese poolt väärtustatud omadused ning samuti ka saagi traditsiooniline kasutamine. 

Taime võib pidada põliseks, kui ta on kohalikus kliimas kasvanud rohkem kui 50 aastat.
Viljasortid: Sangaste rukis.

Puuviljad: Eesti vanad viljapuud- ja põõsad, näiteks tikrid, sõstrad, õuna- ja pirnipuud.

Aedviljad: Vana sort võib muutuda algsest sortist ja kohaneda kohaliku oludega nii, et ta pole enam algne sort. Näiteks põlduba, pesasibu, suviküüslauk, taliküüslauk, murulauk, tütarsibul, humal, kaalikas, kartul.

Talulilled ehk ilutaimed: Vanade talude aedades leiab veel rohkesti talulilli. Nad on kestvad, ei vaja eriti hooldamist ja ikka õitsevad ilusti. Näiteks kukekannus, käoking, kurekell, seebilill, öölill, kellukas, kassinaeris, pelargoon, mitmed pojengid, nartsissid ning tulbid.
Vaata eraldi materjal põlistest sordidest


Palmse õunaaed.

Comments