Päitsik mälestused

Noarootsi

Päitsik
 – nagu Peitse, Päitsu (Rickul): valge peaga (”hjälmig”) (Tiberg, 1972, lk.65, 68).Ristu, Päitsu - lehma nimed. EKnS 19, 57 (1) < Väike-Maarja khk., Vao v., Kiltsi Liivaküla k. - Arnold Dengo < Maanus Viit (1912) (Eesti Folkloori Instituut, 25.10.2006, elektrooniline allikas)Noarootsi poolsaarel ”holmat”, Rickul, Osmosaarel, Hiiumaa ja Gammelsvenskby keeles ”hälmat”, Suur-Pakri saarel ”siölemät, Korkis küla ”siölmat” ”hjälmot”, mis tähendab pea kontrastvärvis kerega tavaliselt tumedam kael ja kere. (Tiberg, 1972, lk. 34). Selline loom kirjeldakse heleda peaga (vähemalt ülemine osa ja küljed) ja selle lisaks peagu täisesti ühevärvine tumedam kere. Pea kohta õeldakse ”valge pea”, ”valge moma”, ”täisvalge otsaesine”. On ka õeldud ”loom valge laiguga sarvede vahel”(Vihterpalu), ”valge kõrvade ja sarvede ümbruses” (Hiiumaa). See kirjeldus pole tähendanud valge täht otsaesines, kuna sellised lehmad kutsuti ”stjärna” (täheline). (Tiberg, 1972, lk. 35).

Ruhnu
Ruhnu lehm nimega Hvithövdan (valge peaga) müüdi eestlasele. Seal pandi ta nimeks Peitse (Tiberg, 1972, lk.109). Ruhnlane imestas: ”mis see nüüd võiks tähendada?”!”Helma”, ”Helema”, lehma nimi mis Ruhnu saarel ei tähendanud ”hjälm” (kiiver), ”hjlälmig” (kiivriga). Ruhnu saarel see nimi on seotut hoopis Pühakutepäevaga (Allhelgonadag 1.11.). Ruhnu saarel oli aga mitmet lehmal selline nimi. Lehmad kirjeldadakse värvilt näideks punane valge peaga või tumepunane lehm valge värviga kõrvade ja sarvede ümber. Tibergi intervjuude kaudu tuli välja, et mitmel ruhnulastel polnud teada mis nimi tegelikult tähendas, nad ei teadnud, et see nimi mandrimaal kasutati alati valge pea ja ühevärvilise kere loomal. Võib oletada, et see nimi on tulnud Ruhnu saarele kui inimised Noarootsist ja Vormsist on abielunud ruhnlastega, mitte haruldane asi Ruhnu saarel. (Tiberg, 1972, lk. 41).”Holmen”, ”Holma” (Noarootsi poolsaar), ”Hälmen”, ”Hälma” (Rickul, Osmossaar, Vormsi, Hiiumaa), ”Hölmen”, ”Hölma” (Gammalsvenskby), ”Siölemin”, ”Siölema” (Suur-Pakri), ”Siölmen”, ”Siölma” (Väike-Pakri, Vihterpalu). Pull või lehm peagu valge peaga ja peagu ühevärvilise kerega või kaelaga kontrastse värvis. Tavalised on ”Rä-Hälma” (punase kiivriga) ja ”Svart-Hälma” (musta kiivriga). Esimine osa sõnast ütleb niiviisi lehma domineeriva värvi. Mingisugune ”valge kiivriga” pole võimalik kuna kõigidel on valged pead. Sellised nimed ei kasutata hobustel. (Tiberg, 1972, lk. 48).

Viljandimaa

"Meil oli kodus Päitsik lehm, Saare talus, Tänasilma vallas Viljandimaal. Olin 7-aastane. See oli 1926 a." Jaan Saar. Intervjuu tegi Annika Michelson 28.10.2006.

Lääne-Virumaa


1930-del Vao vallas, Vaoküla

2005 Raigu küla, Väike-Maarja vald, pea on veel Päitsiku oma aga geneetiliselt on lehm ilmselt väljasurnud.
Saaremaa


Saaremaal, 2005, uurimata.


Saaremaal, 2005, uurimata.

Allikas

Eesti Folkloori Instituut: Rahvausundi ja muistendide andmebaas, [25.10.2006], elektrooniline allikas.

Tiberg, Nils. 1972. Estlandssvenska husdjursnamn av Nils Tiberg jämte en dialektuppsatas: Husdjuren på Runö av Fredrik Lönnlund och Tomas Dreijer med teckningar av Abraham Hollman. I distribution AB Lundequistska Bokhandeln Uppsala. Acta Academiae Regiae Gustavi Adolphi LI. lk. 34-35, 41, 48.

Comments