Maarahvana on meile kõigile endiselt tähtis ise kasvatada vähemalt osa söödavatest taimedest. Oma koht on igas aias ka ilutaimedel. Vanaema taimed on meile ikka armsad ja meil on nendega seoses mitmeid mälestusi. Käesoleva aasta aprillis korraldasid Eesti Taimekasvatuse Instituut, Eesti Vabaõhumuuseum ja MTÜ Maadjas seminari “Meie vanad taimed” Eesti Vabaõhumuuseumis. Samalaadne seminar toimus 7.augustil 2015 Pärandoskuste nädala raames Koguva külas Muhu muuseumis. Külli Annamaa Eesti Taimekasvatuse Instituudist andis ülevaate geenipangast ning põllumajanduskultuuride geneetilise ressursi kogumise ja säilitamise programmi tööst. Sellel aastal võeti esmakordselt säilitussordina sordilehtele põldoa rahvaselektsioonisort ‘Helbi’. Anneli Banner Eesti Vabaõhumuuseumist rääkis pärandtaimede kasvatamisvõimalustest muuseumides. Tänavu kevadel Eesti Vabaõhumuuseumis avatud setu Vanatalo ja peipsivene vanausuliste maja juurde on rajatud aiad, kuhu pandi kasvama mitmeid Setumaalt ja Peipsi äärsetest taludest toodud taimi. Tõnu Ploompuu Tallinna Ülikoolist rääkis ilutaimede ja umbrohtude inventeerimisest Tallinna linnas 1997.-1998. aastal.

Toivo Univer räägib õunasortide tunnustest.

Toivo Univer Eesti Maaülikooli Polli Aiandusuuringute Keskusest tutvustas Eesti õunapuude ajalugu. Ta rääkis kooliõpetaja ja pomoloog Jaan Spuhl-Rotaliast, kes tegutses Vormsi saarel ja  Haapsalus. Spuhl-Rotalia jagas ühena esimestest  aiandusalaseid teadmisi eestikeelses trükisõnas ja andis välja puuviljandusraamatuid. Tema „Kodumaa marjad“ ning „Pomoloogia õpperaamat“ olid aastaid kõige põhjalikumateks eestikeelseteks aianduse käsiraamatuteks.

Käspri talu aed Koguva külas.

Peale lõunat inventeeriti Annika Michelsoni (MTÜ Maadjas) juhendamisel muuseumi Tooma talu aeda ja veel kahte eraaeda Koguva külas. Arutati taimede vanuse, tekke ning erinevate liikide ja sortide tunnuste üle. Tehti tutvust vanade õunapuudega, kellest mõni oli üle 100 aasta vana. Käspri talu aias kasvas  kohaliku pirnisordi ‘Saaremaa punane’ vana puu. Üllatav oli näha  ploomisordi ‘Emma Leppermann’ omajuurset puud. Toivo Univer õpetas meid aru saama, mis ajal õunapuud on poogitud. Kui pookekoht on umbes põlvekõrgusel, siis on ta ilmselt poogitud enne 1920. aastaid, kui madalamal, siis hiljem. Muidugi on võimalik, et mõni inimene jätkas pookimist vanal kombel kõrgemale ka hiljem. Õunapuu vanust näitab kindlasti ka puu jämedus. Muhu saare aedades on endiselt kasvamas mitmed õunapuudest nimepuid, kes on tihti tüdrukudele pühendatud. Leida võib ka vanu tikri- ja sõstrasorte. Tõnu Ploompuu rääkis tikrikasvatuse ajaloost ja kuidas lehemädanik hävitas palju Euroopa päritolu tikrisorte.

Muhu aedades kasvab veel vana rabarberit, mädarõigast, murulauku, harilikku asparit. Aidaukse juures peletab närilisi eemale tugevalõhnaline harilik leeskputk  ja majaukse kõrval valvab samal eesmärgil koeranaeris.

Vanaemaaegsete ilutaimede (näiteks flokside ja rooside) lõhn on enamasti uuemate sortidega võrreldes tugevam, kuigi õieilu võib olla väiksem. Koguva aedades nägime vanu flokse, harilikke rõngaslilli, liht- ja topeltõielisi harilikke seebililli,  saialilli, kurekellasid, talijorjeneid, kukekannused, suureõielisi härjasilmasid ja daaliaid. Muhule iseloomulikud tokkroosid õitsesid rikkalikult paljudes kohtades. Tore oli näha, et ilu pärast oli mitmel pool lillepeenardesse kasvama jäetud ka meie looduslikku musta vägiheina.

Igaüks võib olla oma aias või külas geneetilistee ressursside säilitaja.

Märka ja väärtusta meie vanaemade taimi!

Annika Michelson, MTÜ Maadjas - põlistaimed ja koduloomad

Külli Annamaa, Eesti Taimekasvatuse Instituudi geenipank

Anneli Banner, Eesti Vabaõhumuuseum